Miks Ukraina peaks jätkama Venemaa naftarafineerimistehaste ründamist - Washingtoni hirmud energia turgude pärast on asjatud

Alates eelmise aasta lõpust on hakanud meedias levima erinevatel aegadel uudised Ukraina droonirünnakutest Venemaa territooriumil. Peamisteks sihtmärkidest naftarajatised.

Näiteks 19. jaanuaril ilmus meediasse teade Ukraina droonirünnakust Venemaa lääneosas Brjanski oblastis asuvale Klintsi linna naftahoidlale, põhjustades nelja mahuti süttimise, milles oli kokku umbes 51 000 tonni naftat.

Samal nädalal toimus ka teine rünnak, mille käigus tekkis tulekahju Rosnefti naftarafineerimistehases Tuapse linnas, mis asub peaaegu tuhande kilomeetri kaugusel Ukraina piirist.

Veebruaris oli rünnakutest kuulda vähe, aga märtsis levisid juba uued teated Ukraina droonidest, mis ründasid kahe päeva jooksul nelja Venemaa rafineerimistehast.

Aprill algas rünnakuga Venemaa kolmandale suurimale rafineerimistehasele Tatarstani sügavuses, umbes 1200 kilomeetri kaugusel. Kuu lõpus toimusid rünnakud veel kahele rajatisele Venemaal Smolenski ja Rjazani linnades.

---

Üle 20 droonirünnaku

Alates eelmise aasta oktoobrist on Ukraina korraldanud vähemalt 20 rünnakut Venemaa naftarajatistele - täpsemalt naftarafineerimistehastele. Etteruttavalt võib öelda, et see erisus on väga oluline ja sellest täpsemalt allpool.

Ukraina julgeolekuametnike sõnul on rünnakute peamised eesmärgid takistada kütusevarustust Venemaa sõjaväele ning vähendada eksporditulusid, mida Kreml kasutab sõjaliste jõupingutuste rahastamiseks.

Märtsi lõpuks oli Ukraina hävitanud umbes 14 protsenti Venemaa naftatöötlemisvõimsusest ja sundinud Venemaa valitsust kehtestama kuuekuulise bensiiniekspordi keelu. Üks maailma suurimaid naftatootjaid impordib nüüd bensiini.

---

Bideni administratsiooni kriitika

Kuid Bideni administratsioon on rünnakuid kritiseerinud. Veebruaris kutsus asepresident Kamala Harris Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskit üles hoiduma Venemaa naftarafineerimistehaste ründamisest, kuna rünnakud võivad tõsta ülemaailmsete naftahindade taset.

Sama hinnangut jagas ka asekaitseminister Lloyd Austin, kes hoiatas aprilli keskel senati relvajõudude komiteed, et rünnakutel võib olla järelmõju ülemaailmsele energiaolukorrale.

Austin ütles komiteele, et Ukraina teeniks paremini eesmärki, kui keskenduks taktikaliste ja operatiivsete sihtmärkide ründamisele, mis võivad otseselt mõjutada käimasolevat sõda.

Washingtoni kriitika on ekslik

---

Washingtoni kriitika on ekslik: rünnakud naftarafineerimistehastele ei avalda ülemaailmsetele energiaturgudele sellist mõju, nagu USA ametnikud kardavad, kirjutab artikli autorid Foreign Affairsis..

Need rünnakud vähendavad Venemaa võimet muuta nafta kasutatavateks toodeteks; need ei mõjuta nafta ammutamise või ekspordi mahtu.

See tähendab, et tegelikult sunnib väiksem kodumaine rafineerimisvõimekus Venemaad hoopis eksportima rohkem toornaftat, mitte vähem, mis omakorda surub ülemaailmseid kütusehindu hoopistükkis alla, mitte üles, nagu hoiatab ekslikult Bideni administratsioon, keelitades Ukrainat ründamast Venemaa naftarafineerimisetaristut.

Eksimist kinnitab ka asjaolu, et Vene firmad on juba alustanud rohkem rafineerimata nafta müümist välismaale. Niikaua kui rünnakud piirduvad Venemaa rafineerimistehastega, on ebatõenäoline, et need tõstavad lääne tarbijate jaoks nafta ja kütuste hindasid.

Samas vastupidiselt võivad need hoopis tekitada Venemaale valu, sest rafineeritud naftatoodete, nagu bensiin ja diisel, hinnad on hakanud just Venemaal tõusma.

Seetõttu rünnakud on saavutanud just need eesmärgid, mis olid lääne partnerite kehtestatud sanktsioonide eesmärgid, kuid mida ei suudetud saavutada - kahandada Venemaa rahalist ja logistilist võimet sõda pidada, piirates samal ajal laiemat kahju ülemaailmsele majandusele.

Seega Kiiev peab saama need võidud seal, kus võimalik, ja hetkeline rünnakutekampaania Venemaa naftatöötlemisevõimekuse hävitamiseks, on see, mis toob Ukrainale mingitki edu ja vägagi kaalutletud riskidega.

---

Hästi sihitatud rünnakud - miks just naftarafineerimistaristu?

Hästi sihitatud rünnakud on edu võti - täpsemalt just naftarafineerimistehased, mitte naftaväljad või muu taoline.

Ukraina on seni keskendunud oma rünnakutes Venemaa naftarafineerimistehastele, mitte naftaväljadele või toornafta ekspordi infrastruktuurile.

See eristus on oluline, sest pärast nafta ammutamist naftaväljadel asuvatest puurkaevudest transporditakse see torujuhtmete ja muu infrastruktuuri kaudu rafineerimistehastesse, kus see muudetakse lõpptarbijatele jaotatavateks toodeteks.

Võrdluseks, 2023. aastal ammutas Venemaa hinnanguliselt 10,1 miljonit barrelit (1,4 miljonit tonni) naftat päevas.

Sellest umbes 50 protsenti eksporditi välismaistesse rafineerimistehastesse ja ülejäänud 50 protsenti rafineeriti kodumaal, luues tooteid nagu bensiin, diisel, lennukikütus ja keemiatööstuse toorained.

Pool neist rafineeritud toodetest tarbiti kodumaal, märkimisväärne osa suunati Venemaa sõjamasina kütusevajaduse rahuldamiseks.

---

Venemaa eksport ja valusad valikud

Vaatamata sanktsioonidele ei ole Venemaa naftatoodete äri lõppenud, müües rafineeritud naftatooteid siiani välismaale. Peamised sihtkohad on Türgi, Hiina ja Brasiilia. Samuti on müünud ka Põhja-Koreale, mis on ühtlasi ÜRO sanktsioonide rikkumine, saades vastu laskemoona.

See on tulus äri, mis aitab otseselt ja kaudselt rahastada ja toetada sõjategevust Ukrainas.

Samas Ukraina rünnakud on andnud Venemaa rafineerimisvõimekusele olulise hoobi, kõrvaldades kuni 900 000 barrelit (ligi 126 000 tonni) päevas.

Tehaste ja vajalike seadmete parandused on aeglased ja kulukad, osaliselt seetõttu, et rafineerimisseadmed — kus nafta destilleeritakse selle koostisosadeks — on suured ja keerulised seadmed, mille projekteerimiseks ja ehitamiseks võib kuluda aastaid, ning osaliselt ka seetõttu, et lääne sanktsioonid takistavad Venemaa ettevõtete juurdepääsu vajalikele komponentidele ja varuosadele.

Venemaa naftahoidlate mahutavus on piiratud. Seega, kui rafineerimistehas hävitatakse või kahjustatakse, ei saa ammutatud toornaftat lihtsalt hilisemaks kasutamiseks ladustada. See jätab Vene tootjatele ainult kaks võimalust: suurendada toornafta eksporti või sulgeda puuraugud ja vähendada tootmist.

Mõlemad variandid on Venemaa jaoks valusad, kuid ekspordi suurendamine on vähem valulik kui tootmise vähendamine.

Veelgi valusamaks teeb asjaolu, et Venemaa saab oma toornaftat müüa ainult väga vähestele riikidele, nagu Hiinale, Indiale ja Türgile, kelle rajatised on varustatud Venemaal toodetud spetsiifiliste naftasortide kasutamiseks.

Seega on neil riikidel eelis ostuhinnas - nad saavad pakkuda Venemaa toornaftale väga madalat turuhinda. See omakorda tähendab, et Venemaa rafineerimisvõimekuse languse tõttu peab Venemaa müüma toornaftat võrreldes maailmaturuhindadega tunduvalt odavamalt ja suuremates kogustes.

Samas kui peaks tekkima endal puudujääke, ostma turult juba rafineeritud naftat kallima hinnaga, et rahuldada oma tsiviil - ja sõjalist kütusevajadust, mis ilmselgelt põhjustab Venemaal lisakulusid.

---

Puuraukude sulgemine

Teise võimalusena on puuraugud sulgeda. Kui Venemaa otsustab puuraukude sulgemise, mitte ekspordi suurendamise kasuks, tõuseksid tõepoolest ülemaailmsed naftahinnad - tulemus, mida Bideni administratsioon püüab vältida.

Kuid Venemaa seisaks seejärel silmitsi veelgi järsema rafineeritud toodete hinna tõusuga, kuid tunduvalt väiksemate ekspordituludega, mida saadi enne toornafta müügist.

Seega polnud üllatav, kui Venemaa esimene aseenergiaminister Pavel Sorokin märtsis soovitas, et Moskva valib esimese võimaluse ja suunab rohkem toornaftat ekspordiks.

Viimaste kuude andmed kinnitavad eelduspäraselt, et Venemaa ekspordib rohkem toornaftat samal ajal, kui tema rafineeritud kütuse eksport on langenud ja seda peaaegu ajalooliselt madalaimale tasemele.

See tähendab, et Venemaa müüb järjest odavamalt toornaftat, samas jäävad saamata tulud kalli rafineeritud nafta müügist.

Aprilli viimasel nädalal Venemaa eksportis üle 712 000 tonni diisli ja muid naftatooteid ning aasta tagasi samal nädalal oli sama näitaja 844 000. See tähendab üle 132 000 tonni langust.

Toornafta kuu eksport suurenes veebruarist märtsini üheksa protsenti, saavutades oma kõrgeima taseme üheksa kuu jooksul ja kolmanda kõrgeima taseme pärast seda, kui lääne sanktsioonid Vene toornaftale jõustusid 2022. aasta detsembris.

Samas vaatamata märgatavale mõjule Venemaa rafineeritud ja rafineerimata nafta ekspordis pole olnud märgatavat mõju rahvusvahelistele toornafta hindadele, mis püsisid stabiilsed kuni märtsi lõpuni, mil Venemaa vähendas oma toodangut juba olemasoleva kokkuleppe alusel OPECiga.

---

Venemaa tunneb survet

Lääne turud ei pruugi kannatada, kuid Venemaale avaldab see tuntavat survet. Pärast Ukraina rünnakute algust on diisli tootmine langenud 16 protsenti ja bensiini tootmine üheksa protsenti.

Lääne-Venemaa keskmised nädalased hulgihinnad bensiini ja diisli puhul tõusid 2023. aasta lõpu ja märtsi keskpaiga vahel vastavalt 23 ja 47 protsenti.

Aprillis tõusis bensiini hind kuue kuu kõrgeimale tasemele, olles aasta algusest rohkem kui 20 protsenti kõrgem.

Venemaa importis märtsi esimesel poolel Valgevenest 3000 tonni kütus - võrdlusena jaanuaris oli see ümmargune null - ning Kreml on sunnitud paluma Kasahstanil valmistada ette 100 000 tonni bensiini, et katta võimalikke puudujääke.

Kui seni olid Vene tarbijate jaoks kütuse hinnad suhteliselt stabiilsed, siis aprilli viimasel nädalal hüppasid kütusehinnad koguni kümme protsenti.

See viivitus viitab kas sellele, et naftaettevõtted ja nende omanikest oligarhid hoidsid hinnatõuse tagasi, kattes need oma kasumite arvelt või selle, et Kreml subsideeris kuni aprilli lõpuni kütusehindasid rahaga, mida muidu oleks saanud kasutada sõjakulude katteks.

Mõningate aruannete kohaselt võib Venemaa valitsus kaaluda ka madala kvaliteediga bensiini kasutamise piirangute tühistamist, et vältida kütusepuudust, mis on käik, mis ohustab mootorite kahjustamist, pannes täiendava koormuse juba nõrgale sõjaväesõidukite hooldusvõimekusele ja tühistades välismaiste sõidukite garantiid.

Kokkuvõttes kasvavad poliitilised, majanduslikud ja sõjalised kulud Kremlile, kuna rünnakud naftarafineerimistehastele jätkuvad.

---

Tõenäoliselt hea strateegia

Vaatamata Bideni administratsiooni keelitusele rünnata Venemaa naftarafineerimise taristut, võib see olla hoopis hea strateegia, mis erinevalt lääne sanktsioonidest, omavad suurt mõju Venemaale terviklikult.

See tekitab valu Venemaa energiaturgudele ja avaldab Moskvale just sellist survet, milleks USA juhitud sanktsioonirežiim oli kavandatud, kuid millel on olnud piiratud edu.

Sõja alguskuudel pani Bideni administratsioon kokku riikide koalitsiooni, et kehtestada Venemaa suhtes majanduslikke sanktsioone, sealhulgas hinnalagi Vene toornafta ekspordile.

Hinnalae idee oli seada see piisavalt kõrgele, et Venemaa jätkaks nafta tootmist, aidates vältida ülemaailmset majanduslangust, kuid piisavalt madalale, et vähendada Venemaa eksporditulusid.

Praktikas on ebaühtlane jõustamine ja jälgimine õõnestanud hinnalae tõhusust: Venemaa föderaalne tulu saavutas 2023. aastal rekordilised 320 miljardit dollarit. Samuti võib hinnalagi olla seatud liiga kõrgele.

Hiljutine hinnang Soome mõttekojalt, Energeetika ja Puhta Õhu Uurimiskeskuselt (Center of Research on Energy and Clean Air), leidis, et veel madalam hinnalagi oleks võinud vähendada Venemaa naftaekspordi tulusid 25 protsenti vahemikus detsember 2022 kuni märts 2024, ilma, et Venemaa oleks toornafta tootmist vähendanud.

Peale selle üle 46% kõikidest Venemaa naftasaadetitest veetakse laevadel, mis kuulusid või olid kindlustatud G7 ja EL-riikides, mis olid just need, kes sanktsioone kehtestasid.

Seega Ukraina rünnakud Venemaa naftarafineerimistehastele teevad nüüd seda, mida sanktsioonid ei ole suutnud.

Ilma globaalse energiavarustust ohustamata või hindu tõstmata kahandavad rünnakud Venemaa tulusid ja piiravad Venemaa võimet muuta toornaftat kütuseks, mida tankid ja lennukid vajavad töötamiseks, lisaks vähendades Venemaa eksporditulusid ja suurendades kulusid.

Seni, kuni Ukraina jõud väldivad toornafta torujuhtmete või suurte toornafta eksporditerminalide sihtimist, suudavad nad seda tasakaalu hoida.

Läbimõeldud ja kaalutletud riskid

Ukraina droonid on üldiselt tabanud oma sihtmärke öösel, põhjustades vähe, kui üldse, tsiviilohvreid. Seni, kuni Ukraina kaalub iga kord, kui rünnak heaks kiidetakse, potentsiaalseid kahjustusi tsiviilisikutele, peaks ta jääma rahvusvahelise õiguse piiresse.

Sihtmärkideks oleva tööstusharu ründamine, mis otse toetab Venemaa sõjalist võimu, on mõistlik sõjaajal kasutatav meede — üks, mida varasemad sõdivad pooled, nagu Ameerika Ühendriigid, on varem kasutanud, sealhulgas hiljutistes operatsioonides Islamiriigi vastu.

Ukraina rünnakud Venemaa naftarafineerimistehastele ei tundu samuti suurendavat konflikti ulatust, sest Venemaal on väga vähe võimalusi anda vastulööke ja pigem Ukraina on see, mis annab hetkel vastulööke. Seda põhjusel, et Venemaa on juba arvestaval määral sõja algusest peale hävitanud Ukraina energia - ja kütusetaristut.

Pigem on Kreml vältinud eskaleerumise ohuga ähvardamist vastuseks Ukraina rünnakutele, vaid on proovinud rünnakute mõju ja ulatust pisendada, et vältida piinlikust ja näitamaks saamatust probleemi lahendamisel.

Samas rünnakud Venemaa rafineerimistehastele üksi ei sunni Moskvat alistuma, kuid need muudavad sõja Venemaa jaoks raskemaks ja kulukamak - ja seega, kui mitte muud, siis kui läbirääkimiste aeg kätte jõuab, võivad need sundida Kremlit tegema järeleandmisi, sest rünnakute jätkumine on valus ka Kremlile ja omavad olulist mõju.

Allikad: Foreign Affairs.

---

---

Kui Sulle meeldis, mis lugesid või vaatasid, siis jälgi meie Facebooki lehte, et kõik info, mida muu meedia ei avalda, jõuaks alati Sinuni.

---