Kristjan Järvan: roheplaanimajandus ehk kuidas jagada ämbriga vaesust

Avaldatud 8. juuli 2023 · Uuendatud 8. juuli 2023

Kristjan Järvan • Roheplaanimajandus ehk kuidas jagada ämbriga vaesust

Järgneva loo autor on endine ettevõtluse - ja infotehnoloogiaminister (Isamaa) Kristjan Järvan. Kui soovite teemat kommenteerida või lugeda teiste kasutajate arvamusi ja kommentaare antud teema kohta, siis palun seda teha Kristjan Järvani sotsiaalmeedia Facebooki konto vastavasisulises postituses.

«Maailm põleb» on üks levinumaid lauseid, millega rahvast kliima teemal hirmutada. Kui rahvas kardab, siis on kerge pakkuda hirmutajal lahendust, mis läheb vastuollu rahva reaalse tahtega.

See meetod töötab nii Riigikogu valimistel kui ka pikaajaliste poliitstrateegiate, näiteks kliimaeesmärkide, pühaduse hoidmisel. Olenemata sellest, mida keegi arvab kliimamuutustest, on oluline küsida, kuhu maksumaksja raha kulutatakse ja kes mida selle eest saab.

Kliimapoliitika arutelu vaieldamatuks lähtekohaks on ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC ja selle aruanded. IPCC defineerib kliimapoliitika peamise eesmärgi – vähendada kasvuhoonegaasi CO2, et keskmine temperatuur Maal ei tõuseks.

Isegi on läinud hästi, et eesmärk pole veeauru vähendamine. Sest kui CO2 moodustab 19% kasvuhoonegaaside mõjust, siis veeaur lausa 75%. Õnneks pole vee keelustamine veel leidnud laiemat populaarsust.

Kui keskenduda fossiilsetest kütustest tekitatud CO2-le, siis see moodustab alla 5% looduslikust CO2 eritusest. Euroopa eritab seda praegu umbes sama palju kui aastal 1966. Kui toona moodustas Euroopa veerandi kogu maailma CO2 tootmisest, siis praegu kõigest seitse protsenti. Nüüd toodab Hiina üksinda ligikaudu sama palju CO2 nagu kogu maailm 1966. aastal.

NASA on toonud seejuures välja, et viimase 35 aasta jooksul toimunud globaalse rohestumise põhjuseks on hoopiski CO2 kõrgem kontsentratsioon atmosfääris (vaata allolevat pilti). Rohelisem maailm on kliimapoliitika eesmärgiga vastuolus?

See pilt näitab roheluse muutust üle maailma aastatel 1982-2015. Allikas: Bostoni Ülikool/R. Myneni. Myneni

See pilt näitab roheluse muutust üle maailma aastatel 1982-2015.Allikas: Bostoni Ülikool/R. Myneni. Myneni

Eesti toodab kokku ligikaudu 0,3% Euroopa CO2-st. Üldistatult pool Eesti CO2-st tuleb energeetikast ja CO2 kvootide tõttu maksame selle eest üle 400 miljoni euro. Tõsi - raha läheb riigieelarvesse, kuid selle jagamine toimub roheplaanimajanduse alustel.

Statistikaameti andmetel on viimase kümne aastaga energeetika CO2 heitmed vähenenud kolm korda. Edasisteks arvutusteks teeme väga tugeva eelduse hinnates, et see on toimunud puhtalt tänu kvoodipoliitikale.

Kui nüüd lähtuda IPCC aruandest ja eeldada, et sisuliselt 100% kliimamuutustest on põhjustatud kasvuhoonegaasidest, kus CO2 omab 19%-st mõju, millest 5% on omakorda inimtekkeline ja sellest 0,03% tuleb Eestist, siis meie kollektiivne süü on muidugi ränk.

Võiks isegi väita, et eestlased on maailma temperatuuri 100 aastaga tõstnud 0,000003°C võrra. Kui CO2 kvoote poleks, kes teab, võib-olla järgmise saja aasta jooksul tõstaksime temperatuuri juba 0,000004°C võrra.

Eelmise aasta lõpus oli CO2 kvooditasu ligikaudu pool elektri hinnast. CO2 kvootide kaotamine tähendaks suurusjärgus ligikaudu sama nagu näiteks käibemaksu 4% võrra vähendamine. Siinkohal tuleb muidugi mõista, et CO2 kvoodid on jäämäe tipp kliimapoliitika mõjust majandusele.

Reaalsuses on ka keskkonnaregulatsioonidel ja -reeglitel väga suur mõju majandusele - nende eesmärgipärasust ning pärssivat mõju majandusele on paraku väga keeruline kokku hinnata. Eks nüüd ole see väärtushinnangute küsimus, kas kliimapoliitika kulu ja oodatav mõju on kodanike jaoks tasakaalus.

Kliimapaanika ja selle leevendamise kulud

IPCC ja teadustööd on toonud välja, et sajandi lõpuks võiks globaalne elatustase kasvada 450%, aga kuna meil on negatiivsed kliimamõjud, siis kasv on ainult 434%. Sama teadustöö toob välja, et risk ekstreemsete ilmastikuolude tõttu surra on viimase 100 aastaga vähenenud 99% võrra.

Ütlen ausalt - kui see on katastroof, siis paraku paneb vaid õlgu kehitama. Näiteks on ka IPCC toonud välja, et globaalsete orkaanide toimumise tihedus on jäänud samaks ning sellele puudub inimmõju.

Potentsiaalsete katastroofide ja juba täna toimuvate protsesside kohta levib kahjuks palju valeinformatsiooni. Näiteks 2018. aastal väitis atmosfäärikeemia professor Harvardi ülikoolist, et kui fossiilsete kütuste põletamist koheselt ei lõpetata, on sisuliselt võimatu, et Artikas oleks püsijääd pärast 2022. aastat.

Reaalsuses on fossiilseid kütuseid rohkem põletatud ja Artikas jääd tänavu rohkem kui viimasel viiel aastal ning miinimum on jätkuvalt aastast 2012.

Kliimapaanika külvamisel on väga reaalsed mõjud nii noorte vaimsele tervisele kui ka nende käitumisele. Seda ilmestab ehk kõige paremini tsitaat Eesti Ekspressis ilmunud loost noorte mõtetest laste saamise kohta: „Mitte ükski kliimaraport ei anna inimkonnale lootust.

Isegi kui Eestis on praegu okei, me kohe ära ei upu ja joogivesi otsa ei saa, siis tegelikult on see ka meie probleem, kui Bangladesh upub ning üle ilma käivad kliimasõjad ja võitlus puhta vee pärast. Selles valguses on ebamoraalne saada laps. Tema peab selle kõigega ju edasi elama. Ainult ülirikkad ostavad end nendest muredest välja.“

Nähtust, et kliimakampaaniat läbi viivad poliitikud on sündimuse osas hoolimatud või vaenulikud, on märganud poliitikavaatlejadki, hoolimata sellest, et rahvastiku vananemine ja kahanemine on ümberlükkamatud faktid. Madal sündimus juba mõjutab negatiivselt riikide krediidireitinguid.

Hirmul on suured silmad. Igas loodussündmuses soovitakse juba iseeneslikult näha põhjusena kliimamuutusi. Hea näide on hiljutised metsapõlengud Kanadas, kus esimese asjana hakati süüdistama kliimamuutusi, kuigi hiljem selgus, et tegemist oli hoopiski süütajaga. Reaalsuses on põlengute arv nii Kanadas kui ka globaalselt vähenenud.

Globaalne põlengute arv aastatel 1901 - 2020.

Ent kliimaeesmärkidele rajanev Pariisi kokkulepe rakendamine maksab vähemalt 800 miljardit dollarit aastas - samal ajal vähendades 1% võrra emissioone. Iga 1 euro, mis Pariisi kokkuleppe täitmisele kulutatakse, vähendab kliimast põhjustatud kulusid ligikaudu 0,11 euro võrra. See aga ei takista näiteks Euroopa Keskpanga juhti Christine Lagarde-i väitmast, et inflatsioonis on süüdi kliimamuutused. Pole vist vaja imestada, et lobistid ka Eestis kirjutavad artikleid, kuidas rohepööre ongi usu küsimus ja kuidas kõik targad inimesed peaksidki keskenduma sellele, et veenda rahvast, et rohepööre on kuidagi ka majanduslikult kasulik.

Kellele on rohepööre majanduslikult kasulik?

Rohepööre on kindlasti kasulik neile, keda lobistid esindavad. Valitsuse rohepoliitika komisjonist on meeles küsitlus, kus eeskätt suured ettevõtted nägid rohepöörde vajalikkust. Miks see nii on?

Sest kui riik hakkab majandusse sekkuma, siis suured ettevõtted saavad suuri toetusi, et pööret teha, ja väikeettevõtted saavad kaela ainult regulatsioone. Loomulikult just keskkonnale suunatud suurettevõtjad ja suurettevõtete ühendused on esirinnas, et rohepöördele hoogu anda.

Ettevõtete ärihuvidele ei pruugi meelt mööda olla ainult toetused või väikeettevõtete jaoks konkurentsi raskendavad regulatsioonid - sobivad ka nende ärimudelit võimendavad maksud - näiteks automaks.

Mida peavad tegema ühiskonnale vajalikud ettevõtted, mis on kliimapoliitikas ebapopulaarsed? Peaminister Kaja Kallase hinnangul on nende „konkurentsist väljakukkumine“ lihtsalt paratamatu. Töökohad ja ettevõtted kaovad, sest nad pole lihtsalt hetke poliitmood.

Ühe kurvastava aspekti kogu kliimapoliitika puhul pean siiski veel välja tooma. Ühe nii-öelda kuldse lahendusena nähakse tänasel päeval elektriautot. Mulle isiklikult mõjub see kahjuks silmakirjalikult.

Kuidas saavad inimesed meie ühiskonnas tunda end teistest vooruslikemana, kui elektriautode heitmed on eluea peale kokku ligikaudu võrdsed sisepõlemismootoriga - nad lihtsalt on eksporditud tarbija juurest kolmandasse riiki.

Või kuidas saab tunda ennast maailmapäästjana, kui elektriauto akude jaoks koobaltid peavad kaevama lapsed Kongos? Tõenäoliselt rikub ka paljudel tuju see, et sisuliselt on tuulegeneraatorite labad taaskasutuskõlbmatud ja nad lihtsalt maetakse maha.

Kas tulevik ongi see, et kogu töötlev tööstus peab kolima kolmandasse riikidesse, kus keskkonnanõuded sisuliselt puuduvad, et meie tunneks ennast neid tarbides hästi, sest me ei näe mõjusid?

Kõige olulisem on see, et mitte kunagi ei tohiks olla tabu kodanikul küsida, kuidas maksumaksja raha kasutatakse ja mis selle eest vastu saadakse – tõendamiskoormis on alati riigil. Teiseks võiks olla vähem kliimapaanikat ja vähem hirmu tuleviku ees.

Kolmandaks õpetab majandusajalugu, et poliitväärtustest lähtuvalt majandusse sekkumine toob alati kaasa ainult heaolu kadu ja ressursside ebaefektiivset kasutust – lühidalt vaesust ja raiskamist. Ei tohiks olla normaalne, et me jätkame kliimapoliitikat, mille mõjud elukeskkonnale on küsitavad, kuid elatustaseme vähendamine kindel.

TOIMETUS: Tekst on algsel kujul ja muutmata väljaarvatud veebis lugemise hõlbustamiseks lisatud rohkem lõike.

LISAINFO: