Peeter Espak: kliimaministeeriumi keskkonnamaja meenutab endise idabloki rahvapaleede ehitusprojekte

19. sept. 2023

Uus Keskkonna maja. Foto: kavakava.ee.

Täna ERR kirjutab, et kliimaministeerium ei kavatse keskkonnamaja ehitamisest loobuda. Tegu on aastatepikkuse plaaniga ehitada Tallinna Kalamaja asumisse mere äärde puidust keskkonnamaja, kuhu koliksid vastava valdkonna riigiasutused.

Küsimus pole selles, kas see maja ehitatakse, vaid millal. Ehitushanked kuulutati välja mullu detsembris ning märtsi alguses avati pakkumised, kus osales kuus pakkujat. Hinnapakkumised jäid 54 ja 62 miljoni euro vahele.

Ehitushankeni jõutud veel ei ole, sest riigieelarves pole selleks raha ette nähtud ja palju sõltub sellest, kuidas koalitsioon otsustab järgmise nelja aasta eelarvestrateegia üle ja mida sinna panna.

Praegune plaan on, et mitukümmend miljonit eurot maksev keskkonnamaja saab valmis aastaks 2026, ütles ERR-ile kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo. Seal saab olema lloodusmuuseum, keskkonnaamet, keskkonnaagentuur, keskkonnainvesteeringute keskus, ministeeriumi infotehnoloogiakeskus ning plaanitav maa - ja ruumiamet. Lisaks lisas Jaanisoo, et maja ehitusest loobumine on vähetõenäoline.

«Ehitusest loobumine on vähetõenäoline, sest mitmed eelnimetatud asutuste hooned on kehvas seisus ja tuleb nagunii renoveerida. Nende renoveerimise hinnanguline maksumus kokku on ligikaudu 51 miljonit eurot. Oluliselt mõistlikum on need asutused kolida ühte hoonesse. Nii paraneb ka asutustevaheline koostöö keskkonna-, kliima- ja ruumivaldkonna kompetentsikeskusena,» lausus Jaanisoo.

Peeter Espak: keskkonnamaja meenutab NL tavaks olnud «rahvapaleesid»

Peeter Espak kritiseerib projekti oma sotsiaalmeediakontol. Avaldame Peeter Espak postituse täies mahus:

«Kliimiministeerium ehitab keskkonnamaja» meenutab kõige enam endise idabloki riikides ja Nõukogude Liidus tavaks olnud «rahvapaleede» või muude sarnaste ideoloogilisi eesmärke täitvate monumentaalhoonete ehitusprojekte. Ning on ka 21. sajandi kontekstis, kus läänemaailm oleks pidanud juba ideoloogitsevast infantilismist ammu varasemate ohtlike näidete taustal vabanema, otseses mõttes «ajastust väljas».

Loomulikult tuleb esimeste paralleelidena meelde Saksa Demokraatliku Vabariigi Rahvapalee Berliinis või miks mitte ka meie enda Karla katedraal. Kuid kindlasti ka väga rohke kogus nõukogude brutalistliku koolkonna arhitektuuri, millede hulka kuuluvad nii Kaliningradi Nõukogude Maja, kuid muidugi ka meie enda Linnahall. Kümnete teiste sarnaste ehitiste kõrval üle kogu endise punabloki.

Kõiki neid ehitisi ühendas asjaolu, et neid ei planeeritud mitte täitma mingit konkreetset ja ka ühiskonnas selgelt vajalikku paari funktsiooni, vaid need ehitised pidid endas sisaldama «hümni» parasajagu maksvusel olevale poliitilisele ja parteilisele ideoloogiale. Vastavasisuliste hoonetega ei lahendatud mitte ära mingit üksikküsimust või siis ei otsitud otse lahendust ka tööpinna puudusele, vaid nad olid partei ja maailmavaate ülistamiseks loodud õpetlikud ja ka austust ja sära tekitama pidanud ideoloogiamajad. Neist majadest pidi kiirgama Schreckenglanzi (saksakeelne usundilooline termin, mis tähendab ligikaudu «hirmutekitav sära») või siis teatavat numinoosset väge - nagu juba vanas Sumeris ka templeid jumalustele kujutati ette või kirjeldati rahvale sisestamas melammut, ehk teatavat jumalikku hiilgust.

Kuna sääraste ehitiste eesmärk idablokis ei olnud praktiline, vaid ideoloogiline - eesmärgiga tekitada kuhugi kesklinna ausammas või kiidulaul edendatavale parteilisele ühtsusele, tabas neid huvitaval kombel väga sageli pärast vastava ideoloogia kadumist ka ennast laokile jätmine ebafunktsionaalsuse tõttu. Selliseid ideoloogiale loodud maju ei olnud lihtsalt kellelegi vaja. Neis olid kas liialt suured saalid või siis lihtsalt arusaamatult mõtetult kokku kuhjatud pind. Enamasti säärased ideoloogimajad kas lammutati või siis nende lammutamist planeeritakse või on vähemalt kaalutud. Sest nende ümberehitamine mingit päriselt eksisteerivat funktsiooni täitma oleks kallim kui lammutamine ja samale kohale millegi uue asemele ehitamine. Ehk siis nende säilitamine isegi juhul, kui neist mõni on arhitektuuriliselt-kunstiliselt väärtuslik, ei kaalu üles vajadust suunata ühiskonna raha kuhugi mujale, kus sellel rahal on olemas ka päris funktsioon.

Ideoloogiale maja või ka mingi monumentaalstruktuuri rajamine näitab aga ühtlasi ka seda, et propageeritav ideoloogia on hädas ja ei ole ennast võimeline kehtestama või tõsiseltvõetavana näitama muul viisil, kui just nimelt avaliku ruumi kujundamise kaudu oma võimsuse ja kehtivuse näitamiseks. Seega ideoloogilised monumentaalehitised üldiselt näitavad - seda sageli juba vanast ajaloost peale - vastava ideoloogia või ka võimu või kultuuri lõpufaase. Samal ajal kui elujõulised «kultuurid» üldiselt ehitavad asju vastavalt funktsioonile ja mitte kunagi ülemäära monumentaalselt; kui välja arvata tõepoolest muistsetel aegadel eri jumalustele rajatud kultusehitised.

Sest nimelt jätkusuutlik «kultuur» või «ideoloogia» ei raja ehitisi mitte eeskujuna mingi mõttesüsteemi või võimu kehtivusele, vaid lähtuvalt funktsioonist. Eesti puhul näiteks peaksime kõige pakilisemate avalike hoonetena saama igasuguses esimeses järgus valmis kasvõi kultuurivallast ERR maja ja ka uue rahvusooperi saali (eraldi hoonena ja mitte vana lõhkudes). Majanduse ja ühiskonna poole pealt aga kasvõi tuumajaama, neljarealise maantee Tartusse, korralikult väljaehitatud idapiiri ning võibolla eri «kultuurilisi» väiksemaid koole ning asutusi elus hoidma Tallinnast väljas maal. Kuid ka selle asemel on ideoloogiline monumentaalprojekt Rail Baltic, millel ei näi olevat ega ka tulevat mitte ühtegi laiemat funktsiooni peale selle, et näidata «meil on selline raudtee». Sest äratasuvust ei kinnita päris numbrid ja kalkulatsioonid, vaid unelmad ja kujutelmad; nagu ei loo ega tooda miskit uut «päriselt» juurde ka see kliimamaja.

Eriti kõnekas ongi aga maja kirjelduse lause «Keskkonnamaja pole vaid üks hoone, kuhu riigiasutused kavatsetakse kokku tuua, vaid suur näidishoone koalitsioonilepingus kokkulepitust». See tegelikult ei vaja kommentaare. Vaid näitab, et meil rajatakse ideoloogiamaju. Ressurss ei lähe näiteks olemasoleva väärtusliku taastamisele või ka päris keskkonna kaitsmisele, kus on alati meeletult initsiatiive, kuhu vahendeid suunata, vaid ideoloogilisele majale, mis peaks meile kiirgama meie riigivõimu geniaalsust ja andma ideoloogilisi suuniseid.