TÕEHÄÄLE TEADUS: Kui kõrgele saaksid hüpata teistel Päikesesüsteemi taevakehadel?
TÕEHÄÄLE TEADUS: Kui kõrgele saaksid hüpata teistel Päikesesüsteemi taevakehadel?
Astronoomid Stuart Lowe ja Chris North on loonud interaktiivse brauserirakenduse nimega High Jump, mis näitab, kui kõrgele ja ajaliselt kui pika hüppe «keskmine» inimene erinevatel taevakehadel teeks.
Maa
Maal suudab peaaegu igaüks hüpata poole meetri kõrgusele ja hüpe kestab kõigest sekundi. Seda me kõik teame, aga kui sama hüpe teha muudel Päikesesüsteemi taevakehadel? Mis siis saab? Vaatleme mõnda huvitavamat taevakeha.
Kuu
Sellel fotol, mille tegi 1969. aastal astronaut Neil Armstrong, on kujutatud astronaut Buzz Aldrini Apollo 11 missiooni ajal Kuul kõndimas.
Liigume siis edasi meie lähima naabrini - Kuu. See on ainus koht peale Maa, kus inimesed on päriselt ka hüpanud.
Esimesed inimesed, kes Kuu pinnal kõndisid ja oleks võinud ka hüpata, olid Neil Armstrong (esimene inimene, kes astus Kuu pinnale) ja Buzz Aldrin (teine inimene, kes astus Kuu pinnale) 1969. aastal ja viimased olid 1972. aastal Harrison Schmitt ja Eugene Cernan, sealjuures Eugene Cernan on seni viimane inimene, kes Kuu pinnal kõndinud.
Aga, kuidas siis oleks Kuul hüpata? Kuu pinnal gravitatsioon on kõigest 17 protsenti Maa gravitatsioonist ja kui kasutada sama jõudu, millega hüpata Maal, siis Kuul suudaks hüpata 3 meetri kõrgusele ja püsida «õhus» umbes 4 sekundit.
Siinkohal oleks tähtis öelda, et Kuul ei ole õhku ja seepärast tuleks kasutada ka jutumärke. Aga, tulles tagasi hüppe juurde, kas siis kolme meetri kõrgune hüpe pole muljetavaldav?
Kolme meetri kõrgusel on umbes ühekordsete majade katus või siis Nukitsamehe filmi kombel saaks Kuu gravitatsiooniga hüpata puu otsa nagu tegid seda filmis metsakollid.
Marss
NASA marsikulguri Curiosity tehtud foto ürgest kuivanud Marsil olevas järve aluspõhjakivimitest. Siin laius kunagi suur järv.
Aga proovime Maast järgmist planeeti, millest on vändatud lugematu hulk filme, kirjutatud ulmeraamatuid ja unistatud koloniseerimisest.
See planeet, kus praegugi kaks kulgurit - Curiosity ja Perseverance - askeldavad ja koguvad meie jaoks väärtuslikku informatsiooni, et ühel päeval sinna punasele planeedile ka esimesed inimesed saata.
Aga kui nad sinna jõuavad, siis kuidas on seal gravitatsiooniga? Kui kõrgele suudaks «keskmine» inimene seal hüpata?
Marss on Kuust läbimõõdult umbes kaks korda suurem, kuid samas Maast peaaegu kaks korda väiksem, millel on umbes kolmandik Maa gravitatsioonist. Masse võrreldes on Marss suisa 9 korda vähem massiivsem kui Maa.
Aga läheme hüppama. Kuidas oleks üks hea «keskmine» hüpe Marsil? Marsil oleksite kindlasti marslasest korvpallur, kes teeb isegi Martin Müürsepale silmad ette, sest Marsil suudaksite hüpata 0.9 meetri kõrgusele ja hüppe kestvus oleks 2 sekundit.
Aga peatame hobused! Marsile reis võtab aega 6 kuni 9 kuud, mille jooksul tulevased astronaudid peavad kogu selle aja veetma kaaluta olekus, mistõttu hakkab astronautide lihasmass vähenema ja seoses sellega ka jõud.
Ja vähenemine hakkab juba mõne nädala jooksul ja kuue kuuega võib kaotus olla 1 kuni 20% lihasmassist olenevalt kehaosast ja individuaalsetest erinevustest.
Seega Marsile jõudvad astronaudid võivad olla oluliselt nõrgemad kui nad Maalt startisid ja hüpped ei pruugigi nii kõrged olla. Lisaks on selle pika reisi juures veel paljud teisedki väljakutsed, aga las need jäävad inseneride ja teadlaste lahendada ning läheme meie järgmise taevakeha juurde.
Pluuto
Jäine kääbus Pluuto, mis jäi 2006. aasta planeedi staatusest ilma. Aga arvutuste järgi võib olla Päikesesüsteemi veel üks planeet - Planeet X.
Pluuto küll visati 2006. aasta Päikesesüsteemi planeetide nimekirjast välja, sest planeedi üheks definitsiooniks on, et planeedil peab olema vähemalt nii tugev gravitatsioon, et puhastada oma orbiit teistest objektidest.
Seetõttu Pluuto klassifitseeriti ümber kääbusplaneediks, aga pole hullu. Meile pakubki huvi just Pluuto nõrk gravitatsioon, mis sai talle kui planeedile saatuslikuks.
Pluuto gravitatsioon on kõigest 6% Maa gravitatsioonist, mis võib tähendada ju suurepärast hüpet. Kui Pluuto pinnal hüppel kasutada sama jõudu, mis Maal, siis hüppaja tõuseks Pluuto pinnast koguni 7.6 meetri kõrgusele.
Ja selle hüppe pikkus, enne kui langeb tagasi Pluuto pinnale, on 9 kuni 10 sekundit. 5-kordsete paneelikate kõrgus on umbestäpselt 17 meetrit. Seega, kui keegi ehitaks Pluutole nõukogudeaegse paneelika, siis kolmanda korruse rõdule võiks ühe sujuva hüppe küll teha.
Enne kui liigume edasi, siis räägime veel Pluutost või õigemini üheksandast Päikesesüsteemi planeedist. Kuna Pluuto pole enam üheksas planeet, siis pole sellest hullu, sest arvutuste kohaselt võib siiski olla üheksas planeet olemas.
Seda planeeti kutsutakse hetkel Planeet X-iks, sest mitte keegi ei ole seda planeeti veel avastanud. Aga targad teadlased on välja arvutanud, et kuskil väga-väga kaugel Päikesesüsteemi äärealadel on miskit, mis venitab ja muudab teiste taevakehade orbiite. Ja arvatavasti on selleks Planeet X või mõni muu kummaline jõud, mis igatahes on ootamas avastamist.
Enceladus
Saturni kaaslane Enceladus, mille 20 kuni 25 kilomeetri paksuse jääkaane all arvatakse olevat ookean. Pinnatemperatuur on küll -200 kraadi, aga sisemine soojus, mis tuleneb Saturni gravitatsioonist võib tähendada primitiivseks eluks vägagi sobilikku kohta.
Võib-olla ei olegi kuulnud sellisest taevakehast? Tegu on Saturni ühe kuuga, mille jäise kooriku all on suured vedela vee ookeanid, mis aeg-ajalt purskavad jäisest lõhedest kosmosesse geisreid.
Kuu teeb eriliseks, sest Enceladus on üks potentsiaalsetest Päikesesüsteemi taevakehadest, kus võib olla tekkinud elu. Täpsemalt jäise kooriku all võib tänu Saturni võimsa gravitatsioonijõu tekitatud hoovustele olla piisavalt energiat ja soojust, et seal oleks arenenud primitiivne elu.
See paljulubav taevakeha on kõigest 14 protsenti Kuu läbimõõdust. Seega tegu on väga väikese taevakehaga, aga selle pinnal hüppamine oleks küll väga lõbus tegevus.
Kui Enceladuse pinnal teha üks korralik hüpe, siis tõuseksite 42.6 meetri kõrgusele ja see hõljuv hüpe koos suurepärase vaatega Saturni rõngastele kestaks terve minuti. Võrdlusena Pika Hermanni torni kõrgus maapinnast on 45 meetrit. Vot see oleks alles hüpe.
Lisaks enne Saturniga hüvasti jätmist, siis Enceladus on üks paljudest Saturni kuudest. Täpsemalt Saturnil on praegu teadaolevalt 83 kuud ja see arv võib pidevalt muutuda. Kui Maal on üks Kuu, siis Saturnil on neid 83. Võrdlusena Jupiteril on neid 79.
Komeet 67P
See on komeet 67P, millel me ka hüpata tahaks. Ei, ta ei ole Maale kukkunud, vaid see illustreeriv pilt Los Angelesi taustal ilmestamaks komeedi suurust.
Ka selle komeedi pinnal on NASA käinud. Kuna komeedi gravitatsiooniväli on nii nõrk, siis NASA sond Philae pidi end komeedi pinnale harpuunidega kinnitama.
Aga huvitav, kui seal teha üks soliidse hüppe? Vot see ei ole hea mõte. Kui sellel komeedil teeksite sama hüppe, mis Maal, siis lendaksite lihtsalt kosmosesse ja sellest saaks Teie viimane hüpe ning igavene jäine lend läbi kosmose.
Igatahes, kui soovite rohkem teada, kus tasub hüpata ja kus mitte, siis selleks kasutada veebilehte High Jump. Kes teab - äkki kunagi, kui Elon Musk oma ambitsioonika plaaniga jõuab Marsile ja ka teistele taevakehadele, siis enne rõõmust hüppamist uuel taevakehal võiks teada, kas see rõõmust hüppamine on siiski hea mõte.
Allikad: NASA, Planetary.org, Sciencealert ja High Jump.
Jaga artiklit FB-s:
Need on pakkunud teistele lugejatele huvi:
Kui Sulle meeldis, mis lugesid või vaatasid, siis jälgi meie Facebooki lehte, et kõik info, mida muu meedia ei avalda, jõuaks alati Sinuni.
